Pole vast paika, mille kohta tiirleks rohkem jutte kui psühhiaatriahaigla. Seewaldi matkal läheme ja uurimegi, kuidas kunagisest kaunist suvemõisast sai raviasutus. Matka esimeses kolmandikus tutvume kunagiste Kristiine suvemõisadega ja räägime omaaegsest sakste elust. Seejärel vaatame üle ajaloolise Seewaldi hoonestuse ja räägime, millele kõigele need väärikad hooned tunnistajaks on olnud. Matka viimases osas teeme aga populaarteadusliku lühiülevaate psühhiaatriast, saades teada millega Seewald päriselt tegeleb, seda nii olevikus kui möödunud aegade.

Polnud üldsegi ammu, kui Kopli liinid kujutasid endast paika, millest regulaarselt kuulsime vaid politseisaadetest seoses lõputute tulekahjude, narkoprobleemide, prostitutsiooni ja vägivallaga. Tegu oli piirkonnaga, kuhu ausad inimesed ei tikkunud või õigemini kuhu nad ei julenudki minna. Tänaseks on Kopli õnneks märksa rahulikumaks jäänud, ent miljöö on suuresti veel alles. Liinidel käib küll agar ehitustegevus, ent erinevalt Kalamajast ja Kadriorust pole moodsaid aegu kuulutavad ekskavaatorid ja kraanad veel asumi üldilmet tundmatuseni muuta jõudnud. Kuigi Kopli on suurte muutuste künnisel, võib teda täna veel tituleerida Tallinna viimaseks aguliks, kus kõrvuti asetsevad võimsad tsaariaegsed pärlid ning elu nukramat poolt kujutavad lagunenud uberikud. Muide, tänu oma mitmekülgsusele ja ehedusele on Kopli meie matkaseeria üks populaarsematest matkadest, mida sagedasti tellitakse ka tellimusüritusena.

Kes meist ei teaks, et Pirital on klooster, ent mis elu seal elatakse? Kes on need inimesed, kes tänapäeval on valinud nunna elutee ning miks on nad seda teinud? Kõike seda uurimegi! Lisaks matkame imekaunis Pirita ürgorus, naudime kauneid vaateid jõekäärudele ning imestame osade kaaslinnlaste grillimiskultuuri üle. Kuid Pirital on ka tumedam pool - räägime tohutusuurest Nõukogude armee maa-aluses linnast ja meenutame NKVD terroritegusid Scheeli mõisas!

Kui öeldakse Maardu, siis enamasti mõeldakse Kallavere. Maardu on tegelikult suur linn, millel on mitmeid asumeid. Neist tuntuim on aga suur paneelasum nimega Kallavere, mis on justkui muuseumiläbilõige Nõukogude arhitektuurist. Paraku on Kallavere aga 90datel omandanud ka kuritegeliku maine, mistõttu on teda rahvasuur hüütus ka Eesti mõrvapealinnaks. Matkal räägimegi piirkonna tumedast minevikust, ent ka märksa helgemast olevikust. Külastame ka Eesti üht suurimat datšade piirkonda, maalilist muinsuskaitselise väärtusega Rootsi-Kallavere küla ning veidi ka endiseid fosforiidikarjääre!

Kalamajat ja Koplit teavad kõik, ent nende kahe vahele jääb ka Karjamaa piirkond, mille olemasolust pole paljudel aimugi. Just selle asumi veerele kerkis Balti Manufaktuur, mille töötajaid tsaariajal pilkavalt Sitsi litsideks hüüti. Miks ometi - saame matkal teada. Samuti hakkas just Karjamaa asumisse kerkima grandioosne Peeter Suure Sõjasadam. Uurime, kui palju sellest megaprojektist valmis saadi ning palju tänaseks alles on. Eesti ajal pidi aga hoonestamata aladest saama esinduslik korterelamute piirkond, ent kerkis hoopis Eesti oma sõjatehas Arsenal. Hiljem tekkisid sinna aga Tallinna ühed esimesed suurpaneelelamud ning uutel aegadel tegutses palju boleemikat tekitanud Erika tänava süstlavahetuspunkt.

Räägime ühest süngeimast tahust Eesti ajaloos - Klooga koonduslaagrist ja selle verisest lõpust. Teeme ülevaate kolmanda Reich'i laagritesüsteemist ja nende õõvastavast argipäevast. Et matk ei läheks liiga morbiidseks, siis tutvume muidugi ka Klooga helgemate tahkudega - imekauni männimetsa, suvituskultuuri, aedlinna ja sealse kandi olevikuga. Tõsi, Klooga matk on kindlasti üks vastuolulisemaid matku meie matkaseerias, mis ei sobi lastele. Siiski tasub meeles pidada, et möödunut ei maksa lasta unustuse hõlma vajuda - vaid nii tagame, et need koledused enam kunagi ei kordu.

Eestist on raske leida militaarsema minevikuga paika kui Paldiski. Kuulus allveelaevnike pentagon, tummareaktor, raketibaas - see on vaid jäämäe tipp Nõukogude aegsest suletud sõjaväelinnast. Kas aga teadsite, et suuri plaane Paldiskiga tegi juba Peeter I, poolsaare ja Pakri saarte vahele on proovitud rajada muuli ning linnas on veel moodsatel aegadelgi jagatud tasuta kortereid? Paldiskil on aga ka leebem pale. Olid ajad, kui linn oli tuntud kui suvituskoht, rääkimata sellest, et linnas on elanud ja tegutsenud tuntud kultuuritegelased.

Kes meist ei teaks kaunist Kadrioru lossi ja roosiaeda! Väga hea, seekord jätame need tagaplaanile ning otsime ülesse nurgatagused, mida esmapilgul Kadriorus olla ei tohiks. Uurime, kas Kadriorul on ka varjupool, räägime asumi tõusust, langusest ning uuest tulemisest. Saame teada, kuidas käis suvituselu 19. sajandil ning millega supelsaksad õigupoolest oma puhkuse ajal tegelesid. Tõsi, põgusalt vaatame üle ka Kadrioru kohustuslikud vaatamisväärsused ning lahendame ära müsteeriumi, mille üle paljud linlased alatasa pead murravad - miks on Poska tänaval tupik trammitee, mida kunagi ei kasutata.

Tallinna Vanalinn on kahtlemata Eesti suurim turismimagnet ning koht, kus ka kohalikud on sadu kordi käinud. Vanalinna laternamatkal ei keskendu me aga niivõrd teada tuntud vaatamisväärsustele, vaid teeme vanalinnale tiiru peale. Tutvume linnamüüriga ning asumite, ehitiste ja rohevööndiga, mis vanalinna ümbritsevad. Päris mööda ei pääse me siiski ka vanalinnast endast - põikame natuke ka linna sisse ning vaatame rohkem ja vähem tuntud vaatamisväärsused üle.

Eestlased ei võta vähemusrahvuseid kodumaa pinnal just kergelt omaks. Rannarootslased on siinkohal aga suur erand. Neist räägime alati hea sõnaga, tunneme kahetsust, et see sajandeid püsinud rahvakild II Maailmasõja keerises hääbus ning mine tea, kui saaks, siis vast teeksime neile koguni uuesti ruumi. Kes aga tegelikult olid rannarootslased, miks me neisse nii eriliselt suhtume, kust ja miks nad tulid ning millist elu elasid? Kõike seda matkal uurimegi. Mõistagi teeme seda põlises rannarootslaste kodukandis - Rooslepa külas Dirhami kandis. Piirkonnas, mis paneb ahhetama on kauni männimetsa ja silmapiirini ulatuvate liivarandadega. Tegu on imekauni loodus- ja ajaloomatkaga põneval teemal.

Pole vast tallinlast, kes ei teaks Õnnepaleed, kuid kas teadsite, et algselt oli tegu hoopis Lutheri vabriku direktori villaga? Sellel matkal tutvumegi kunagise äriimpeeriumi jälgedega linnaruumis. Räägime, kuidas sai ühest perefirmast üleeuroopaline ärihiid, mis oli mitmes mõttes oma ajast ees. Lisaks külastame ka Vana-Lõuna kanti ja Veerenni asumeid, milledest just viimane on sõltumata oma väärikast ajaloost põhjendamatult vähe tähelepanu saanud.

Paljassaare poolsaar asub Tallinna vanalinnast kõigest 5 km kaugusel, ent vähesed on seal kolamas käinud. Matkal uudistame Paljassaare rikkalikku militaarpärandit, vaatame kauneid merevaateid ning räägime selle piirkonna kujunemisloost. Saame teada, et veel sadakond aastat tagasi oli tegu eraldi saartega, mis inimjõu abil mandriga liideti. Muide, Paljassaarel on käinud ka tsaar Nikolai II. Miks ja millal ometi - saame teada!

Fosforiit on ühtaegu Maardu õnn ja õnnetus. Tegu on maavaraga, mis aastakümneid andis kohalikele tööd ja leiba ning mis aitas põldudel saaki kanda. Paraku ka maavaraga, mille töötlemiseks püstitati veripunast suitsu ajav hiiglaslik tehas. Matkal keskendumegi Maardu tööstusaladele, omaaegsele keemiakombinaadile ning fosforiidi kaevandamise mõjudele. Käime trööstitud industriaalmaastikul, vaatleme lagunevaid hooneid, kunagist allmaakaevandust ning tohutuid karjääride massiive. Lisaks põikame sisse ka Krooti pilpakülasse ning veendume, et tegelikult on Maardu üks ääretult põnev kant!

Eestis ei ole just palju kohti, kus oleks aset leidnud riigipöörde katse - Tondil on! Tondil on ka Eesti uhkeim tsaariaegne sõjaväelinnak, vanad suvemõisad, kunagine spordiinternaatkool TSIK ja isegi hobuste maneež. Matkal neist kõigist räägime, kuid lisaks põikame ka Tondi kõrval asuvatesse asumitesse. Käime ära Tallinna salapäraseimas aedlinnas ja kohas, kus lõppes Mustamäe ehitus. Muide, saame teada ka õõvastava saladuse Mustamäe haigla asupaiga kohta!

Nikolai von Glehni võib lugeda Nõmme isaks. Ta oli mees, kes julges mõelda suurelt ning ei kartnud erineda tolleaegsest peavoolust. Muidugi olid tal ka omad nõrkused. Kuigi Glehn oli õppinud majandust, polnud ta kunagi edukas ärimees ega piisavalt süstemaatiline, et viia ellu linna tervikvisiooni. Seetõttu jäi nii mõnigi tema lennukatest ideedest vaid paberile ning suure austuse asemel vaadati Nõmme rajajat tsaariaja lõpus pigem veidrikuna. Matkal uurimegi, millisena kujutas Nõmme tuleviku ette linna rajaja. Mis tema plaanidest on realiseerunud ning mis teisiti läinud. Erinevalt meie teisest Nõmme matkast, Vabariigi aegseid visioone tutvustavast rännakust, külastame Nõmme vanimaid ja kõige ajaloorohkemaid paiku.

Kõik me teame Glehni lossi ja tõsiasja, et Nikolai von Glehn asutas Nõmme! Seega võime need vahele jätta ning keskendume hoopis uhketele villadele ja tormilistele arengutele Eesti ajal. Mis siin salata, Nõmme muutus väikesest suvituskülast elitaarseks aedlinnaks just tänu toonasele järjepidevale arendustööle ja mõtestatud planeeringutele. Sedapuhku külastamegi Nõmme lõunaalasid, et imetleda seda omaaegset hiilgust. Mis aga veel põnevam, räägime läbi mälestuste eluolust erinevatel ajajärkudel ning mis siin salata, oleme ka tunnistajateks kunagistele ambitsioonikatele plaanidele. Tõsi, kõike siiski realiseerida ei jõutud, ent uudistame ka paiku, kuhu pidi tulema Nõmme lennuväli, uus keskväljak koos raekojaga ning oh sa imesta - ka hüdroelektrijaam!

Õnneks ei kuku lennukid just sageli alla. Ometi on Eestis üks pisike küla, kus on seda suisa kolm korda juhtunud - tõeline lennukatastroofi pealinn! Räägime neist õnnetustest, mille taustaks on mõistagi nõukaaegne Ämari lennubaas. Tegelikult on Turba ja Ellamaa aga ka muus mõttes kuulsusrikka minevikuga piirkond, sest omal ajal varustas see elektriga veerandit Eestist. Tegu on Eesti kauneimaks tööstusasulaks tituleeritud paigaga, kus lisaks elektrijaamale ja turbatööstusele saame tutvuda ühe maa-asula loo tekkest tänapäevani - pole ju kahtlust, et igal külal on oma lood ja oma kangelased.  Matkal vaatleme turbavälju ja turbatööstust, räägime kurioosumite rohkest Eesti elektrifitseerimisest ja kõnnime kunagisel Haapsalu raudtee tammil, mis kõik selle hiilguse võimalikuks muutis. Lisaks saame ka teada, mis mõttes Stalin ja Hitler veel sügaval nõukaajal Turbas tõtt vaatasid!

Täna on Viimsi Eesti Beverly Hills. See pole nii aga alati olnud. Ennesõjaaegses Eestis oli Viimsi pigem vaesem kant, kust koliti minema, mitte vastupidi. Viimsi võidukäik algas Nõukogude ajal. Just siis sai endisest vaesest kalurikülast näidismajand, milles töötamisest unistasid kõik, ent pääsesid vaid parimaid. Võib isegi väita, et kui mujal Nõukogude Liidus unistati kommunismist, siis Viimsis see saavutati. Matkal uurimegi, mis oli selle haruldase Nõukogude ime taga. Millega tegeles, kus asus ning mis elu elati kuulsas Kiirovi Näidiskalurikolhoosis. Mõistagi ei saa me üle ega ümber ka pärandist, mida see omaaegne supermajand tänasesse Viimsi tänavapilti on jätnud. Kuid vaatleme ka Viimsi militaarajalugu, külastame Viimsi mõisa ning räägime salapärasest tunnelite süsteemist, mille Nõukogude sõjavägi Peterburi metrooehitajate abiga Viimsi alla rajas ning mida täna tuntakse rahvakeeles Viimsi metroo nime all.

Tegu on linnaosaga, kus enamik meist on käinud ning kus on toimumas Tallinna aktiivseim kinnisvaraarendus. Kui palju teame aga Kalamaja lugu ning fakti, et piirkonda võime lugeda Tallinna rasketööstuse hälliks? Kas oleme lisaks kaunitele korrastatud puitmajadele käinud aga ka piirkonna veidi räämas ent seda põnevamates nurgatagustes?

Paljud on käinud Ülemiste Citys ning vanemad inimesed veel mäletavad Nõukogude ajal seal samas asunud suure salastatusega Dvigateli tehast. Millest selle piirkonna areng aga alguse sai, mida nii salajast seal siis õigu poolest toodeti ning mida põnevat seal endiselt veel näha saab - seda kõike uurima lähemegi. Muide, räägime ka Dvigateli töötajate mälestusi -  unikaalset materjali, mida kirjandusest ei leia, ent mis ilmekalt võtab kokku kunagise tehaseelu helgemad ent ka kurioossemad tahud.

Vanemad inimesed mäletavad veel Nõukogudeaegseid propagandistlikke lubadusi linnalikust elustandardist maal, mille tulles kerkisid põldude vahele Lasnamäge meenutavad majad. Jüri on suurepärane näide sellisest omaaegsest sovhoosikeskusest. Kuid mitte ainult! Jüri on tegelikult uskumatult mitmekülgne paik, mis võimaldab erinevate kihistuste abil teha ajarännaku läbi 1500 aasta. Räägime kuidas muinasasulatest said külad, külade vahele mõisad, mõisadest jõukad pärisperemeeste talud, taludest sovhoos ja sovhoosist moodne linnaga kokku kasvav alev. Räägime elust ja olust neil erinevatel aegadel ning mõistagi laseme kõlada ka anekdootlikult mõjuvatel meenutustel sovhoosiaegadest.

Maailmasõdade vahelisel Eestil olid oma keemiarelvade varud ning neid hoiti Männikul! Just sellele kunagisele laskemoonaladude alale lähemegi. Tutvume kohaga, kus leidis aset ka esimese Eesti Vabariigi suurim katastroof, kus 90ndatel klaarisid arveid kantpead, ent kus kasvab ka hingematvalt kaunis männimets. Lisaks külastame ka Männiku karjääre ning mõtiskleme kaevandamise mõjude üle loodusele ja kultuuripärandile.

Niikaua, kui on elanud inimesed, on kestnud võitlus konservatiivsete ja liberaalsete vaadete vahel. Mõistagi ei suuda ka meie neist õigemat välja selgitada, kuid sedapuhku laskume konservatiivsusesse. Miks aga piirduda mõne kümnendi taguste väärtustega, lähme parem algusesse ja räägime viikingiaja Eestist. Kes olid meie esivanemad? Millist elu nad igapäevaselt elasid ning milliseid väärtuseid oluliseks pidasid? Mõtiskleme, kas meile meeldiks või õigemini kas suudaksime üleüldse hardcore konservatiivses, st tuhande aasta taguses väärtusruumis elada? Aga mitte ainult! Kuigi Iru linnamägi on Tallinna eellane ja muistse Revala keskus, leidub seal ka hulgaliselt uuemaid kihistusi: Peeter Suure merekindluse tunnel ja kaitsepositsioonid, apokalüptilisena mõjuvad vanad aiandid, tohutusuur elektrijaam ja kunagise Väo mõisa varemed. Kaugel pole ka Muuga - mäletate veel, et just sinna, Iru ja Muuga vahele plaaniti rajada F1 ringrada?!

Astangu laternamatk viib matkalised Astangu endistele sõjaväealadele, kus uudistame militaarpärandit ja Peeter Suure Merekindluse koobasladusid. Samuti käime ära endise Mäepealse küla varemetel, vaatame Tallinna ainukest kärestikku ning naudime metsikut loodust.

Kes meist poleks kuulnud ütlust, et kriiskab nagu udusireen. Lisaks kuulsatele majakatele just Suurupi rannas üks selline sireenijaam paikneski - uurime järgi, mida see endast tegelikult kujutas. Kindlasti pole see aga kõik, mille poolest Suurupi silma paistab. Lisaks navigatsioonirajatistele asuvad seal võimsad Peeter Suure Merekindluse rajatised ja Nõukogude sõjaväebaasid. Hiljaaegu avastati salapärane paesse raiutud koobas, leidub suuri Nõukogude aegseid aianduskoperatiive ja väga autentsena säilinud pioneerilaager. Mõistagi pakuvad silmailu ka ohtrad moodsad villad. Suurupi on paik, mis on saanud põhjendamatult vähe tähelepanu, ent seda rohkem pakub ta avastamisrõõmu!

Veel 100 aastat tagasi voolas läbi Tallinna kesklinna jõgi, mis toitis mitmeid vesiveskeid ja Tallinna linnamüüri kaitsekraavi. Tänapäeval voolab see aga maa all torudes. Matkal kõnnimegi mööda kunagist jõesängi ning uurime, kas ja mida kunagisest Tallinna tuiksoonest tänapäeval näha saab. Aga mitte ainult. Räägime ka kõigist neist asumitest ja lugudest, mida selle jõe kaldad näinud on. Veelgi enam, läbime ka kunagist Tallinna punaste laternate piirkond - jah Tallinnas on ka selline kant olnud. Kus? Matkal saame teada!

Luige matk on kaunis loodusrännak Luige rabas ja Männiku karjäärides. Kuna maastik on seal väga märg, siis saab seal matkata vaid talvel, mil maa on korralikult külmunud. Liigume inimtühjal rabamaastikul ning kui ilm ja jääolud on ohutud, siis teeme ka jääületuse ning joome teed keset Raku järve asuval maalilisel saarekesel. Aga mitte ainult, räägime ka Luige tõuloomabaasist ja nõukogude aegsetest aianduskoperatiividest.

Rabad on ürgsed ja müstilised kohad, mida rahvakultuuris on nii peljatud kui austatud. Ligipääsmatutele rabasaartele on sajandite eest pagetud nii sõdade, haiguste kui ka mõisakoormiste eest. Uuemal ajal polnud rabad metsavendadelegi võõrad, ent meelitasid oma loodusvaradega ka turbatööstureid. Tänapäeval on tegu ühe viimase ürglooduse kantsiga, mis lummab ja meelitab oma silmailuga puhkajaid. Laternamatkad alustavad rabamatkadega - ikka laternavalgel ja Laternamatkade tuntud headuses.

Suisa raske on uskuda, et vanemad nõmmekad mäletavad lapsepõlvest Nõmme serval asunud kidurate mändidega maalilist turbaraba, mille servas kohati veel loomigi karjatati. Tõsi, Nõukogudeaegse maaparanduse ja turba ammutamisega on see idüll jäädavalt kadunud, ent tegu on sellegi poolest väga huviväärse paigaga, mis on justkui musternäide sellest, mis juhtub ühe rabaga peale inimese sekkumist. Kuigi tegu pole enam ürglooduse kantsiga, on Pääsküla raba siiski tallinlastele lähim ja ligipääsetavaim loodusesse sukeldumise võimalus. Tegemist on loodus- ja kultuurimatkaga, mis annab linnast lahkumata ülevaate rabataimedest ja loomadest, ent ka Pääsküla kandi ajaloost ja sellega seotud pärimustest!

Rohelusse ja rahusse uppuvas maalilises Kärdlas jalutades on suisa raske uskuda, et see idüll on alguse saanud tossava tehase kolooniast, mille rajamiseks kasumiahned parunid rannarootslased välja kihutasid ja oma töölistelt mitu nahka koorisid. Ent kaardil on ka teine külg - Kärdla Kalevivabrikut võib lugeda Eesti vanimaks suurtööstuseks, mis kuulutab tööstusrevolutsiooni algust meie kodumaal ning suunab siinse elu feodaalajast moodsasse maailmasse. Matkal tutvumegi selle kunagise suurtööstuse pärandiga ning Kärdla linna kujunemisega. Aga mitte ainult - teeme ka rännaku läbi Hiiu saare ajaloo ning räägime mõnusa Hiiumaa huumoriga saareelust.